Realistlik nukk 163 CM täis D-CUP silikoonis

Väikeses Pariisi töökojas, Montmartre'i kunstipiirkonna südames, elas ainulaadset loomingut : Elise, realistlik täissilikoonist nukk 163 cm, elegantsete kumeruste ja vastupandamatu võluga. See oli ilus siluett, rinna mõõduga 83 cm D tassis, õrna suurusega 53 cm ja kujundatud puusad 91 cm, tundus nagu midagi unenägu. Disainitud kirglike käsitööliste poolt, iga detail – tema liigendatud sõrmedest peast kuni õrnade huulteni – kandis haruldase oskusteabe märki.

Élise ei olnud nukk nagu teised. Ta loodi kunsti ja ilu kehastamiseks, maalikunstnike inspireerimiseks, fotograafid ja skulptorid. Selle materiaalne, kvaliteetne silikoon, andis tema nahale realistliku tunde ja võrreldamatu pehmuse. Kunstnikke tuli temaga koostööd tegema kogu Euroopast, lummatud oma vaikivast, kuid ilmekast kohalolekust.

Iga seanss töötoas kujunes looks. Hommikul, Saksa maalikunstnik jäädvustas valguse, mis paitas tema õrnu näojooni. Pärastlõunal, Itaalia fotograaf jäädvustas oma tardunud pilgu sügavust, nagu ta hoiab saladust. Isegi ikka veel, Élise näis olevat elus, nagu hingaks ta toa vaikses vaikuses diskreetselt.

Päev, noor prantsuse kirjanik, tuli inspiratsiooni otsima, jäi tundideks tema üle mõtisklema. Ta kujutas ette, et Élise oli maailmas ringi rännanud, Viini salongidest Lissaboni tänavateni, ajastute möödumist jälgides. Ta kirjutas, et tema huuled võivad jutustada unustatud armastuslugusid, et tema õrnad käed olid hellitanud tervete põlvkondade unistusi.

Élise muutis ainulaadseks mitte ainult tema füüsiline täiuslikkus – tema tasakaalustatud keha 35 kg, selle harmoonilised proportsioonid, selle suuline sügavus 13 cm, intiimne 18 cm ja anal 17 cm – aga luule, millest see inspireeris. Ta oli nii muusa kui ka kunstiteos, kaasaegse tehnoloogia ja inimtundlikkuse kohtumine.

Montmartre'is, öeldi, et igal realistlikul nukul on nähtamatu hing, sündinud nende pilgust, kes seda mõtisklevad. Elise, oma ajatu elegantsi ja magnetilise kohalolekuga, oli elav tõestus. Ja seni, kuni leidub kunstnikke, kes ei näe seda lihtsa objektina, vaid nende loomingu vaikiva kaaslasena, selle ajalugu kirjutatakse jätkuvalt ümber, uuesti ja uuesti, Pariisi töökodade kuldses valguses.